Kergemuusikakoor komsomoli delegatsiooniga välismaal.
1975. aastal, kui Kergemuusikakoor oli saanud 5 aastaseks, tunnustati senisaavutatut sellega, et koor komandeeriti koos saateansambliga „Fox“ NSV Liidu komsomolidelegatsiooni koosseisus Saksa DV sõsarorganisatsiooni „Vaba Saksa Noorus“ (Freie Deutsche Jugend, FDJ) korraldatavale sõprusfestivalile Halles. Tol ajal juhatas Kergemuusikakoori Eugen Felicius ehk Felka, sest koori looja Paul Ruudi oli hõivatud ENSV Riikliku Akadeemilise Meeskoori (RAM) ringreisidega.
Neid õnnelikke, keda tol ajal üldse välismaale lasti, oli vähe, sest ka välisreisid olid meie nõukogude defitsiidiühiskonnas defitsiidiks. Pealegi pidi „suure kodumaa“ piiri taha lubatav olema „ustav nõukogude korrale ja moraalselt kindel“, nagu pidi olema kirja pandud välismaale sõiduks esitatava taotluse dokumendikuhilas. Taotleja pidi täitma kolmes eksemplaris mitmeleheküljelise ankeedi, milles peale isiklike andmete oli väga tähtis märkida seda, kas taotlejal on välismaal omakseid või sugulasi, aga ka tuttavad välismaalased (nt kirjasõbrad) tuli kirja panna. Punarežiimile truuduse pandiks oli taotlusdokumentide hulgas iseloomustus-soovitus, mille pidid allkirjastama taotleja töökoha direktor ja parteiboss, ametiühingu esimees ning komsomolidele ka kohalik komsomolijuhike. Juhul, kui välismaale lubatu otsustas seal nõukogude tolmu jalgadelt pühkida ja palus mõnel kapitalistlikul maal poliitilist varjupaika, võeti siin teda soovitanud seltsimehed liistule, aga ka põgenenu pandiks jäänud omakseid hakati julgeolekuorganites vintsutama.
Kergemuusikakoor selekteeris oma ridadest parimad kandidaadid lauluoskuse järgi ja valitud pidid õnnelikult läbima ka ideoloogilis-poliitilise kontrolli, mis praktiliselt tähendas julgeolekuorganite filtrit. Enne riigipiiri ületamist koguti kõik sõprusfestivalile suundujad kokku viimaseks ideoloogilis-poliitiliseks töötluseks, mis viid läbi Suure Isasmaasõja ajal sakslaste poolt maha põletatud külakese Hatõni asemele pärast sõda rajatud memoriaalkompleksis Valgevenes (Olgu öeldud, et teisest õnnetust paigast - Katõnist Valgevenes ei teadnud me tol ajal midagi).
Neid õnnelikke, keda tol ajal üldse välismaale lasti, oli vähe, sest ka välisreisid olid meie nõukogude defitsiidiühiskonnas defitsiidiks. Pealegi pidi „suure kodumaa“ piiri taha lubatav olema „ustav nõukogude korrale ja moraalselt kindel“, nagu pidi olema kirja pandud välismaale sõiduks esitatava taotluse dokumendikuhilas. Taotleja pidi täitma kolmes eksemplaris mitmeleheküljelise ankeedi, milles peale isiklike andmete oli väga tähtis märkida seda, kas taotlejal on välismaal omakseid või sugulasi, aga ka tuttavad välismaalased (nt kirjasõbrad) tuli kirja panna. Punarežiimile truuduse pandiks oli taotlusdokumentide hulgas iseloomustus-soovitus, mille pidid allkirjastama taotleja töökoha direktor ja parteiboss, ametiühingu esimees ning komsomolidele ka kohalik komsomolijuhike. Juhul, kui välismaale lubatu otsustas seal nõukogude tolmu jalgadelt pühkida ja palus mõnel kapitalistlikul maal poliitilist varjupaika, võeti siin teda soovitanud seltsimehed liistule, aga ka põgenenu pandiks jäänud omakseid hakati julgeolekuorganites vintsutama.
Kergemuusikakoor selekteeris oma ridadest parimad kandidaadid lauluoskuse järgi ja valitud pidid õnnelikult läbima ka ideoloogilis-poliitilise kontrolli, mis praktiliselt tähendas julgeolekuorganite filtrit. Enne riigipiiri ületamist koguti kõik sõprusfestivalile suundujad kokku viimaseks ideoloogilis-poliitiliseks töötluseks, mis viid läbi Suure Isasmaasõja ajal sakslaste poolt maha põletatud külakese Hatõni asemele pärast sõda rajatud memoriaalkompleksis Valgevenes (Olgu öeldud, et teisest õnnetust paigast - Katõnist Valgevenes ei teadnud me tol ajal midagi).
Kergemuusikakoor ajuloputusel Hatõni memoriaalkompleksis.
Hatõnis toimunud ajuloputusel pidid kõik kindlalt aru saama, kui hirmsad olid need neetud saksa fašistid, kes meie nõukogudemaal külasid põletasid ja elanikke tapsid ning kui õnnelikud me nüüd oleme, et meil on võimalus elada maailma kõige õnnelikumas riigis! Läksime ju külla sakslastele, kes elasid küll sotsialistlikus Saksa DVs, kuid keda ikka päriselt usaldada ka ei saanud.
Hiiglaslik kivimürakas tagaplaanil sümboliseerib nõukogude sõjasangarit, torn on Punaarmee püssitäägi kujuline (mis Genfi konventsioonide järgi oli küll keelatud, sest selle tekitatud haavad ei paranenud).
Hiiglaslik kivimürakas tagaplaanil sümboliseerib nõukogude sõjasangarit, torn on Punaarmee püssitäägi kujuline (mis Genfi konventsioonide järgi oli küll keelatud, sest selle tekitatud haavad ei paranenud).
Koorijuht Eugen Felicius
Hatõnis viisnurga ees valgevene partisanina poseerimas.
Hatõnis viisnurga ees valgevene partisanina poseerimas.
Lauljad ja pillimehed suitsu- & pissi-peatusel Poolas.
Vasakult: Reedik Võrno, Eugen Felicius, Aldo Kiin, Enn Tammik, Raivo Lill, Urmas Rebane, Ants Karu.
Vasakult: Reedik Võrno, Eugen Felicius, Aldo Kiin, Enn Tammik, Raivo Lill, Urmas Rebane, Ants Karu.
Pärast viimast patrioodiks kasvatamise üritust Hatõnis suundus NSVL delegatsioon kolmeteistkümnes punases bussis Poola piiri poole, kusjuures erinevalt lätlaste ja leedulaste väikesearvulistest delegatsioonidest oli eestlasi parajasti nii palju, et meil oli omaette buss. Kuna eestlased olid teatavasti juba siis laulurahvas, võimaldas meie „oma“ buss kohe pärast startimist kitarri saatel laulud lahti lüüa, mida vastupidavamad kõrid kuni reisi lõpuni viljelesid (mitte ilma „lauluõlita“).
Kolmeteistkümnel punasel bussil oli tänaste turismibussidega võrreldes see oluline erinevus, et neil polnud tualetti. Kuid peale selle puuduse polnud „suure kodumaa“ delegatsiooni lähetajad arvestanud veel ka seda, et Poolas olid avalikud tualetid valdavalt tasulised. Kuna meie sõitsime Saksa DVsse, oli meile ette nähtud Ida-Saksa margad (tegelikult usaldati meile need alles vahetult enne sihtriiki saabumist), kuid Poola zlottide kohta tuli konstateerida seda, mis poola keeles kõlas: złotow nje ma! Olgu siinjuures veel öeldud, et nõukogude inimesel võis ja ühtlasi pidi riigipiiri ületamisel olema 30 rubla nõukogude raha punastes kümnelistes kupüürides, mida aga ära vahetada ei tohtinud ja mida tagasi tulles piiril jälle kontrolliti! Lihtsalt niisugune tahtejõu kontroll oli ette nähtud! Kuna ka tol ajal oli Valgevene piirilinna Bresti ja Ida-Saksa piirilinna Oderi-äärse Frankfurdi vahel umbes 650 km Poolale iseloomulikku kehvavõitu teed, poleks ka tänapäevaste maksimaalsete kiiruste korral õnnestunud seda vahemaad ilma pissipeatusteta läbi kihutada. Pealegi oli nõukogude inimene harjunud ikka ka sooja toitu sööma, mille tõttu olid reisi korraldajad planeerinud Poola pinnal toitlustamise ja isegi ühe öö veetsime zlottide maal ilma zlotita taskus. Eks nendel söögikordadel tuli siis üles näidata nõukogude inimesele omast leidlikkust, mis väljendus selles, et kui üks delegaat sai kuidagimoodi kempsu uksest sisse, siis väljudes ei lasknud ta uksel sulguda, vaid ukse taga kannatlikult ootavad seltsimehed näitasid üles üksteisemõistmist ja haruldast kollektiivsustunnet. Küllap polnud meie pooletuhandepealine delegatsioon esimene ega ka viimane tabuun nõukogude inimestest, kes pidi ilma zlottideta läbi Poola kihutama ning eestlaste patenteerimata (?) leiutise – metsapeatustega läbi ajama. Kokkuvõtteks jäi sellest läbi Poola sõitmisest meelde põhiliselt üks suur mure, mille võiks võtta kokku vana Eesti-aegse anekdoodiga „Kus Kusta, kus August?“
Pärast Poola-Saksa piiri ületamist saime juba kihutada kuulsatel saksa kiirteedel, kuid kui õhtul jõudsime sihtkohta – Hallesse, oli juba pime,. Seal ootasid meid noored saksa seltsimehed ehk FDJ-Genossed kusjuures saksapärase organiseerimisoskusega oli korraldatud nii, et bussist väljuva noormehe haaras sõbralikku haardesse kena sakslanna (tegelikult oli pime!) ja meie õrnema soo esindajad ei jäänud ka kuivale. Et aeg oli juba hiline, siirdusime meie ööbimiskohta, milleks oli 4-korruseline ühiselamu Halle uuslinnaosas ehk Halle-Neustadtis.
Järgmisel päeval saime tutvuda selle Saale jõe kallastel paikneva Saksa väikelinnaga, mida oli festivali ettevalmistamise käigus ilmselt ka veidi vuntsitud. Uudsena tutvustati meile ainult jalakäijate liiklemiseks mõeldud tänavat, mis tol ajal oli Saksa DVs esimene taoline ja mida meie suurel kodumaal polnud siis veel üldse leiutatud. Kuna patriootilise kasvatuse süsti olime juba saanud Hatõnis, siis õnneks meile siinset kurikuulsat koonduslaagrit Buchenwaldi ei näidatud. Ka see ei meenu, et oleks räägitud midagi Georg Friedrich Händelist, kuigi see kuulus helilooja oli sündinud Halles 1685. aastal. Seevastu räägiti meie sõprusürituste pidulikes kõnedes kommunismi ehitamisest ja seda kuulsime nendel päevadel piisavalt nii vene, kui ka saksa keeles. Kusjuures meelde on jäänud, et sakslastest funktsionäärid kõnelesid innustunult ja kaasakiskuvalt, seevastu lugesid meie nõukogude načalnikud Leonid Iljič Brežnevi eeskuju jälgides oma kõned paberilt maha.
Toitlustamine oli igati eeskujulik ja magustoiduks anti meile isegi banaane, mida meil nõukogudemaal küll ei kasvatatud. Hiljem kodus, kaasa antud materjale sirvides avastasin, et kogu menüü oli koostatud vene toitudest, kuid maitse järgi tundusid need millegipärast palju paremad olevat, kui olime harjunud neid kodumaal saama.
Meie koori esinemistest on eriti meelde jäänud vabaõhukontsert, kus esialgse kokkuleppe kohaselt pidi Kergemuusikakoor esinema kontserdi esimeses pooles ja teine pool oli kavandatud sakslastele. Millegipärast aga nende kollektiiv kohale ei ilmunud ja suures hädas tegid korraldajad meile ettepaneku, et asendaksime puudujaid ja võtaksime kogu kontserdi enda kanda. Kuna aga sel ajal ei olnud koori repertuaar veel nii ulatuslik, et oleksime ettevalmistamatult kogu kontserdi välja vedanud, pakkusime välja, et meie saateansambel „Fox“ täidab kontserdi teise poole instrumentaalmuusikaga. Mis neil vaesekestel korraldajatel ikka üle jäi, tuli minna riskile, et kas publik instrumentaalmuusikaga ikka rahule jääb.
Olgu siiski tänapäeva noortele öeldud, et erinevalt rockist oli tol ajal kergemuusika vallas ka instrumentaalmuusika kuulamine tavapärane ja eriti moodne oli selles plaanis džäss. Kuna „Foxis“ mängis tol ajal trompetit ja viiulit nooruke pillimees, hilisem dirigent Paul Mägi, olid tänu tema andekusele improviseerijana meie saateansambli leivanumbriks viiuli ja tenorsaksofoni improvisatsioonid instrumentaalse „kahekõnena“. Ka tolleaegne koorijuht Felka lisandus sellesse mõttevahetusse oma tormiliste improvisatsioonidega klaveril ja tänulik publik võttis Foxi emotsionaalse džässitamise ootamatult soojalt vastu. Erilise menuga läks publikule peale rahvalik laul Kalle-Kusta, mida „Fox“ esitas küll instrumentaalselt, kuid matkis seejuures Eestis levinud laulmise tava, kus asendati selle laulu refrääni lõpust järjepannu üks sõna pausiga. Nii järjest pausikohti pikendades jäi viimases refräänis järele ainult pillimeeste hüüd „Kalle“ koos järgneva kahe takti pikkuse generaalpausiga. Nagu rütmimuusikat kuulates hakkab kuulajatel jalg tavaliselt rütmi kaasa kopsima, mõjuvad ka generaalpausid kuulajaskonna psüühikale nii, et „tühja kohta“ ei taluta ja tavaliselt hakkab publik piinlik-pingelist pausi täites rütmis skandeerima. Aga seda ju meil vaja oligi! Peab seejuures tunnistama, et sakslastest ja venelastest kuulajaskond oli eestlastega võrreldes palju tänuväärsem, sest eestlased ei saa tavaliselt algul vedama ja pärast pidama ...
Kui nüüd lugejale jäi mulje, et Kergemuusikakoori esinemine ei olnudki edukas, siis nii see tegelikult ei olnud. Muidugi ei jõudnud ka saksa-vene kuulajaskond kohe kontserdi alguses nii kuumaks minna, et lauludele sama tuliselt oleks reageeritud. Kuid vabaõhukontserdi kohta oli vastuvõtt kindlasti palju soojem, kui me nii suurel laval toimuval vabaõhukontserdil esinema asudes loota võisime. Muide, publikule meeldisid väga ka „Foxi“ noorukese kitarristi Peeter Randma soololaulud.
Peale miitingute ja kontsertesinemiste oli sõprusfestivalil meeldejäävamaks ürituseks kolossaalne piduõhtu, millest võttis osa Saksa DV tolleaegne tippjuht Erich Honecker ja millel esinesid nende kuulsaimad estraadisolistid Frank Schöbel ning Chris Dörck. Nii kõrgetasemeliste Genossede osavõtul toimunud pidu oli meile kõigile vist esmakordne võimalus valitsusjuhi osalusega peo rõõmudest osa saada. Pidu oli korraldatud nn rootsi laua põhimõttel ja meelde on jäänud serveerimislaudade kujundus, millel kõrgusid meil tollal tundmatud taldrikutepüramiidid maitsvate hõrgutistega. Ei saa jätta mainimata, et vene viina ja saksa õlut voolas ojadena. Läks lahti suur sõbrunemine võõrustajate vastassugupooltega, mille tulemusel pidi üks „Foxi“ pillimees järgmisel hommikul kolleegidelt küsima, et kuhu tema käekell on kadunud. Teadjamad teadsid talle meenutada, et ta oli selle ühele sümpaatsele sakslannakesele suure sõpruse märgiks kinkinud!
Kolmeteistkümnel punasel bussil oli tänaste turismibussidega võrreldes see oluline erinevus, et neil polnud tualetti. Kuid peale selle puuduse polnud „suure kodumaa“ delegatsiooni lähetajad arvestanud veel ka seda, et Poolas olid avalikud tualetid valdavalt tasulised. Kuna meie sõitsime Saksa DVsse, oli meile ette nähtud Ida-Saksa margad (tegelikult usaldati meile need alles vahetult enne sihtriiki saabumist), kuid Poola zlottide kohta tuli konstateerida seda, mis poola keeles kõlas: złotow nje ma! Olgu siinjuures veel öeldud, et nõukogude inimesel võis ja ühtlasi pidi riigipiiri ületamisel olema 30 rubla nõukogude raha punastes kümnelistes kupüürides, mida aga ära vahetada ei tohtinud ja mida tagasi tulles piiril jälle kontrolliti! Lihtsalt niisugune tahtejõu kontroll oli ette nähtud! Kuna ka tol ajal oli Valgevene piirilinna Bresti ja Ida-Saksa piirilinna Oderi-äärse Frankfurdi vahel umbes 650 km Poolale iseloomulikku kehvavõitu teed, poleks ka tänapäevaste maksimaalsete kiiruste korral õnnestunud seda vahemaad ilma pissipeatusteta läbi kihutada. Pealegi oli nõukogude inimene harjunud ikka ka sooja toitu sööma, mille tõttu olid reisi korraldajad planeerinud Poola pinnal toitlustamise ja isegi ühe öö veetsime zlottide maal ilma zlotita taskus. Eks nendel söögikordadel tuli siis üles näidata nõukogude inimesele omast leidlikkust, mis väljendus selles, et kui üks delegaat sai kuidagimoodi kempsu uksest sisse, siis väljudes ei lasknud ta uksel sulguda, vaid ukse taga kannatlikult ootavad seltsimehed näitasid üles üksteisemõistmist ja haruldast kollektiivsustunnet. Küllap polnud meie pooletuhandepealine delegatsioon esimene ega ka viimane tabuun nõukogude inimestest, kes pidi ilma zlottideta läbi Poola kihutama ning eestlaste patenteerimata (?) leiutise – metsapeatustega läbi ajama. Kokkuvõtteks jäi sellest läbi Poola sõitmisest meelde põhiliselt üks suur mure, mille võiks võtta kokku vana Eesti-aegse anekdoodiga „Kus Kusta, kus August?“
Pärast Poola-Saksa piiri ületamist saime juba kihutada kuulsatel saksa kiirteedel, kuid kui õhtul jõudsime sihtkohta – Hallesse, oli juba pime,. Seal ootasid meid noored saksa seltsimehed ehk FDJ-Genossed kusjuures saksapärase organiseerimisoskusega oli korraldatud nii, et bussist väljuva noormehe haaras sõbralikku haardesse kena sakslanna (tegelikult oli pime!) ja meie õrnema soo esindajad ei jäänud ka kuivale. Et aeg oli juba hiline, siirdusime meie ööbimiskohta, milleks oli 4-korruseline ühiselamu Halle uuslinnaosas ehk Halle-Neustadtis.
Järgmisel päeval saime tutvuda selle Saale jõe kallastel paikneva Saksa väikelinnaga, mida oli festivali ettevalmistamise käigus ilmselt ka veidi vuntsitud. Uudsena tutvustati meile ainult jalakäijate liiklemiseks mõeldud tänavat, mis tol ajal oli Saksa DVs esimene taoline ja mida meie suurel kodumaal polnud siis veel üldse leiutatud. Kuna patriootilise kasvatuse süsti olime juba saanud Hatõnis, siis õnneks meile siinset kurikuulsat koonduslaagrit Buchenwaldi ei näidatud. Ka see ei meenu, et oleks räägitud midagi Georg Friedrich Händelist, kuigi see kuulus helilooja oli sündinud Halles 1685. aastal. Seevastu räägiti meie sõprusürituste pidulikes kõnedes kommunismi ehitamisest ja seda kuulsime nendel päevadel piisavalt nii vene, kui ka saksa keeles. Kusjuures meelde on jäänud, et sakslastest funktsionäärid kõnelesid innustunult ja kaasakiskuvalt, seevastu lugesid meie nõukogude načalnikud Leonid Iljič Brežnevi eeskuju jälgides oma kõned paberilt maha.
Toitlustamine oli igati eeskujulik ja magustoiduks anti meile isegi banaane, mida meil nõukogudemaal küll ei kasvatatud. Hiljem kodus, kaasa antud materjale sirvides avastasin, et kogu menüü oli koostatud vene toitudest, kuid maitse järgi tundusid need millegipärast palju paremad olevat, kui olime harjunud neid kodumaal saama.
Meie koori esinemistest on eriti meelde jäänud vabaõhukontsert, kus esialgse kokkuleppe kohaselt pidi Kergemuusikakoor esinema kontserdi esimeses pooles ja teine pool oli kavandatud sakslastele. Millegipärast aga nende kollektiiv kohale ei ilmunud ja suures hädas tegid korraldajad meile ettepaneku, et asendaksime puudujaid ja võtaksime kogu kontserdi enda kanda. Kuna aga sel ajal ei olnud koori repertuaar veel nii ulatuslik, et oleksime ettevalmistamatult kogu kontserdi välja vedanud, pakkusime välja, et meie saateansambel „Fox“ täidab kontserdi teise poole instrumentaalmuusikaga. Mis neil vaesekestel korraldajatel ikka üle jäi, tuli minna riskile, et kas publik instrumentaalmuusikaga ikka rahule jääb.
Olgu siiski tänapäeva noortele öeldud, et erinevalt rockist oli tol ajal kergemuusika vallas ka instrumentaalmuusika kuulamine tavapärane ja eriti moodne oli selles plaanis džäss. Kuna „Foxis“ mängis tol ajal trompetit ja viiulit nooruke pillimees, hilisem dirigent Paul Mägi, olid tänu tema andekusele improviseerijana meie saateansambli leivanumbriks viiuli ja tenorsaksofoni improvisatsioonid instrumentaalse „kahekõnena“. Ka tolleaegne koorijuht Felka lisandus sellesse mõttevahetusse oma tormiliste improvisatsioonidega klaveril ja tänulik publik võttis Foxi emotsionaalse džässitamise ootamatult soojalt vastu. Erilise menuga läks publikule peale rahvalik laul Kalle-Kusta, mida „Fox“ esitas küll instrumentaalselt, kuid matkis seejuures Eestis levinud laulmise tava, kus asendati selle laulu refrääni lõpust järjepannu üks sõna pausiga. Nii järjest pausikohti pikendades jäi viimases refräänis järele ainult pillimeeste hüüd „Kalle“ koos järgneva kahe takti pikkuse generaalpausiga. Nagu rütmimuusikat kuulates hakkab kuulajatel jalg tavaliselt rütmi kaasa kopsima, mõjuvad ka generaalpausid kuulajaskonna psüühikale nii, et „tühja kohta“ ei taluta ja tavaliselt hakkab publik piinlik-pingelist pausi täites rütmis skandeerima. Aga seda ju meil vaja oligi! Peab seejuures tunnistama, et sakslastest ja venelastest kuulajaskond oli eestlastega võrreldes palju tänuväärsem, sest eestlased ei saa tavaliselt algul vedama ja pärast pidama ...
Kui nüüd lugejale jäi mulje, et Kergemuusikakoori esinemine ei olnudki edukas, siis nii see tegelikult ei olnud. Muidugi ei jõudnud ka saksa-vene kuulajaskond kohe kontserdi alguses nii kuumaks minna, et lauludele sama tuliselt oleks reageeritud. Kuid vabaõhukontserdi kohta oli vastuvõtt kindlasti palju soojem, kui me nii suurel laval toimuval vabaõhukontserdil esinema asudes loota võisime. Muide, publikule meeldisid väga ka „Foxi“ noorukese kitarristi Peeter Randma soololaulud.
Peale miitingute ja kontsertesinemiste oli sõprusfestivalil meeldejäävamaks ürituseks kolossaalne piduõhtu, millest võttis osa Saksa DV tolleaegne tippjuht Erich Honecker ja millel esinesid nende kuulsaimad estraadisolistid Frank Schöbel ning Chris Dörck. Nii kõrgetasemeliste Genossede osavõtul toimunud pidu oli meile kõigile vist esmakordne võimalus valitsusjuhi osalusega peo rõõmudest osa saada. Pidu oli korraldatud nn rootsi laua põhimõttel ja meelde on jäänud serveerimislaudade kujundus, millel kõrgusid meil tollal tundmatud taldrikutepüramiidid maitsvate hõrgutistega. Ei saa jätta mainimata, et vene viina ja saksa õlut voolas ojadena. Läks lahti suur sõbrunemine võõrustajate vastassugupooltega, mille tulemusel pidi üks „Foxi“ pillimees järgmisel hommikul kolleegidelt küsima, et kuhu tema käekell on kadunud. Teadjamad teadsid talle meenutada, et ta oli selle ühele sümpaatsele sakslannakesele suure sõpruse märgiks kinkinud!
Reedik Võrno ja Paul Mägi teelahkmel. Lääne-Berliini põgenemise asemel valisid nad Halle, kus tänulik kontserdipublik nautis nende saksi ja viiuli „kahekõnet“.
Eesti delegatsiooni kolm juhtivat jaoülemat: režissöör Georg Jegorov, „Foxi“ saksimees Reedik Võrno ja koorijuht Eugen Felicius festivali hilisõhtusel lõputseremoonial.
Festivali piduliku lõputseremoonia olid sakslased eriti hästi kavandatud. Üritus toimus hiigelsuures kausikujulises kaljusüvendis ja algas hilisõhtul, kui oli juba pime. Ürituseplatsi ümbritsevate vertikaalsete kaljuseinte ülaservadel seisid tõrvikukandjad ja nende tulede liikumine oli üritusele müstiliseks fooniks. Tänapäeval teame, et tõrvikute müstilist mõju oskasid suurepäraselt ära kasutada juba meie saksa võõrustajate eellased ehk hitlerlased, kes oskuslike paraadide ja tõrvikurongkäikudega oskasid selle andeka rahva ära lollitada. Ürituse lõppedes saime järjekordselt imestada sakslaste ettenägelikkust ning suurürituste korraldamise oskust, kui kogunenud mitmetuhandepealine inimmass tahtis võimalikult kiiresti sellest kaljukausist välja pääseda! Massi läbilaskmist läbi kitsukeste väljapääsukoridoride ohjasid politseinikud, kes raadiotelefonide abil omavahel sidet pidasid, et ürituseplatsi lähistel ootavasse tühja elektrirongi paras ports inimesi peale lasta. Ja neile, kes lahkunud rongile polnud peale mahtunud, anti kohe ette järgmine rong – küllap oskasid sakslased rehkendada, mitu rongi vaja läheb, et kõik kallid külalised kenasti tudile saata.
Tagasitulek läbi Poola oli bussikaravani eelmise matkaga võrreldes äravahetamiseni sarnane, ainult busside suund tõi meid nüüd kodule lähemale ja isegi hobune astub sel juhul kiiremini.
Tagasitulek läbi Poola oli bussikaravani eelmise matkaga võrreldes äravahetamiseni sarnane, ainult busside suund tõi meid nüüd kodule lähemale ja isegi hobune astub sel juhul kiiremini.